Kui küttearve kasvab, ei ole lahendus alati tugevam küte või uus seade. Sageli peitub põhjus seadistustes, hoone kasutuses või süsteemi omavahelises tasakaalus. Küsimus, kuidas seadistada küttesüsteemi tarbimist, tähendab tegelikult seda, kuidas saavutada vajalik sisekliima võimalikult väikese energiakuluga ilma süsteemi töökindlust ohverdamata.
Õige seadistus ei ole üks number termostaadil. See on tervik: soojusallikas, küttesüsteemi temperatuurid, ruumide juhtimine, ventilatsioon, hoone soojustus ja elanike harjumused. Hästi seadistatud süsteem töötab vaikselt, hoiab ruumid ühtlaselt soojad ning väldib tarbetut seadmete sisse-välja lülitumist.
Alusta mõõtmisest, mitte oletamisest
Enne seadistuste muutmist tuleb teada, mida süsteem praegu teeb. Vaata vähemalt ühe kuni kahe küttekuu arveid, elektri- või soojusarvesti näite ning ruumide tegelikke temperatuure. Kui võimalik, jälgi tarbimist nädalate kaupa, mitte ainult ühe külma päeva põhjal. Ilm, tuul, päikesekiirgus ja hoone kasutus mõjutavad tulemust märgatavalt.
Eesmärk ei ole hoida kõikides ruumides sama temperatuuri. Elutoas võib sobida 21-22 °C, magamistoas 18-20 °C, vannitoas mõnevõrra rohkem ning harva kasutatavas ruumis vähem. Iga lisakraad tõstab üldjuhul küttevajadust. Samas ei tasu temperatuuri liiga madalale lasta, sest külmad pinnad, niiskus ja hilisem järsk üleskütmine võivad säästu ära nullida.
Kui üks tuba on palav ja teine jahe, ei ole esimene samm kogu süsteemi temperatuuri tõstmine. Kõigepealt tuleb välja selgitada, kas probleem on tasakaalustamata ringides, valesti töötavas termostaadis, õhus radiaatoris, liiga väikese vooluhulgaga põrandaküttekontuuris või hoone konstruktsioonis.
Seadista küttesüsteemi tarbimist vastavalt soojusallikale
Küttesüsteemi juhtimise loogika sõltub sellest, kas hoonet köetakse soojuspumba, kaugkütte, katla või muu lahendusega. Üks seadistus ei sobi kõigile.
Soojuspump eelistab stabiilset tööd
Õhk-vesi- ja maasoojuspump saavutavad parima kasuteguri siis, kui nad toodavad võimalikult madala temperatuuriga küttevett. Põrandakütte puhul jääb pealevoolutemperatuur sageli vahemikku 28-35 °C, kuid täpne näit sõltub hoonest ja välisilmast. Radiaatorsüsteem võib vajada kõrgemat temperatuuri, eriti vanemas majas, kus radiaatorid on väiksemad või soojustus tagasihoidlik.
Soojuspumba puhul ei tasu üldjuhul teha suuri öiseid temperatuurilangetusi. Kui maja lastakse öösel oluliselt maha jahtuda, peab pump hommikul kiiresti rohkem soojust tootma. See võib tähendada kõrgemat pealevoolutemperatuuri, rohkem elektrilist lisakütet ja väiksemat kasutegurit. Mõistlik on hoida temperatuurimuutused väikesed, tavaliselt 1-2 °C piires, või kasutada lihtsalt ühtlast sihttemperatuuri.
Kontrolli küttegraafikut ehk välistemperatuuri järgi muutuvat pealevoolutemperatuuri. Kui väljas on plusskraadid ja toad lähevad liiga soojaks, on graafik tõenäoliselt liiga kõrge. Kui pakasega jäävad ruumid jahedaks, võib graafik olla liiga madal või süsteem vajada tehnilist kontrolli. Muuda korraga ainult üht seadistust ja anna süsteemile vähemalt paar päeva reageerimiseks.
Kaugküte vajab tasakaalu ja madalat tagasivoolu
Kaugküttehoones mõjutavad kulusid soojussõlme automaatika, küttegraafik, rõhkude tasakaal ning tarbevee seadistus. Liiga kõrge küttegraafik teeb ruumid palavaks, sunnib kasutajaid aknaid avama ja suurendab soojuskadu. Liiga madal graafik jätab külmade ilmadega ruumid alatemperatuurile.
Oluline näitaja on tagasivoolutemperatuur. Kui see on põhjendamatult kõrge, annab süsteem hoonele soojust ebaefektiivselt. Põhjuseks võivad olla valesti seadistatud pumbad, tasakaalustamata radiaatorid, ummistunud filtrid või pidevalt avatud termostaatventiilid. Seda ei lahendata oletamisega – vaja on mõõtmist ja süsteemi ülevaatust.
Katla puhul hoia põlemine ja akumulatsioon kontrolli all
Pelleti-, halu- või gaasikatla seadistus peab lähtuma tootja nõuetest ning konkreetsest kütteskeemist. Liiga madal katlatemperatuur võib põhjustada kondenseerumist ja seadme korrosiooni, liiga kõrge temperatuur aga tarbetut kadu. Tahkekütuse katla puhul aitab puhverpaak salvestada toodetud soojust ning vähendab sagedast ebaühtlast kütmist.
Katla temperatuuri, segamissõlmede ja ohutusseadiste muutmine eeldab pädevust. Ebaõige seadistus võib vähendada kasutegurit, rikkuda seadmeid või tekitada ohutusriski.
Põrandaküte ja radiaatorid vajavad eri lähenemist
Põrandaküte on aeglase reaktsiooniga süsteem. Kui termostaati tõsta, ei muutu ruum paari minuti pärast soojaks, sest soojus peab liikuma läbi põrandakonstruktsiooni. Seetõttu ei sobi põrandaküttele pidev käsitsi keeramine ega suured päevased temperatuurihüpped. Õige tulemus tuleb stabiilsest küttegraafikust, õigetest kontuuride vooluhulkadest ja ruumipõhisest peenhäälestusest.
Radiaatorid reageerivad kiiremini. Ruumitermostaatide ja termostaatventiilidega saab temperatuuri täpsemalt juhtida, kuid ka siin tuleb vältida vastuolulisi käske. Kui keskkütte regulaator nõuab soojust, samal ajal kui enamik radiaatoreid on termostaatidega kinni keeratud, võib süsteem hakata ebaühtlaselt töötama. Vähemalt ühes sobivas ruumis peab olema piisav läbivool või peab süsteemis olema lahendus, mis tagab minimaalse ringluse.
Põrandakütte ja radiaatorite kooskasutamisel on vaja eriti hoolikat projekteerimist ja seadistamist. Mõlemad tarbijad vajavad sageli eri temperatuuriga küttevett. Segamissõlm, ringluspumbad ja automaatika peavad olema valitud ning seadistatud nii, et üks süsteemiosa ei sunniks teist töötama liiga kõrgel temperatuuril.
Ära lase automaatikal ja kasutusharjumustel üksteist segada
Ka hea tehniline lahendus raiskab energiat, kui kasutusloogika on ebaselge. Ruumitermostaadi lähedal ei tohiks olla tugev päikesevalgus, kamin, pliit ega ventilatsiooni väljatõmme, sest need moonutavad temperatuuri mõõtmist. Samuti ei tohi termostaatventiiliga radiaatorit peita paksu kardina või mööbli taha.
Ventilatsioon mõjutab küttevajadust otseselt. Kui ventilatsioon on liiga tugev, tõmbab hoone välja soojendatud õhu ja küttekulu kasvab. Kui ventilatsioon on liiga nõrk, tekivad niiskus, halb õhukvaliteet ja hallituse risk. Soojustagastusega ventilatsioon vajab puhtaid filtreid, korrektseid õhuhulki ning hooajalist kontrolli. Kütte säästmine ventilatsiooni sulgemise arvelt ei ole kindel tulemus.
Tarbevee temperatuur on samuti osa energiakulust. Liiga kõrge seadistus suurendab kulu ja katlakivi teket, liiga madal temperatuur võib põhjustada hügieeniriske. Sobiv lahendus sõltub süsteemist, kasutusest ja ohutusnõuetest ning seda tuleb hinnata tervikuna, mitte üksnes elektriarve järgi.
Millal kutsuda spetsialist?
Seadistusi saab kasutaja ise korrigeerida, kuid kõik probleemid ei ole juhtpaneelis lahendatavad. Professionaalset ülevaatust tasub kaaluda siis, kui küttearve kasvab ilma selge põhjuseta, ruumide temperatuur kõigub, soojuspump kasutab sageli elektrilist lisakütet, radiaatorid jäävad osaliselt külmaks või soojussõlm teeb ebatavalist müra.
Samuti on mõistlik lasta süsteem üle kontrollida pärast renoveerimist, akende vahetust, ventilatsiooni muutmist või uue soojusallika paigaldamist. Hoone soojusvajadus muutub ning vana küttegraafik ei pruugi enam sobida. Tasakaalustamine, vooluhulkade mõõtmine, filtrite puhastus ja automaatika seadistamine on tööd, mis annavad sageli suurema efekti kui juhuslik temperatuuride keeramine.
Wö-Han lähtub küttesüsteemide seadistamisel hoone tegelikust kasutusest, olemasolevast tehnosüsteemist ja mõõdetavatest näitajatest. Eesmärk ei ole pakkuda üht universaalset seadistust, vaid saavutada töökindel, hooldatav ja põhjendatud lahendus.
Kõige mõistlikum sääst sünnib siis, kui süsteem ei pea pidevalt vigu parandama. Hoia seadistused rahulikud, jälgi muutuste mõju ja reageeri kõrvalekalletele enne, kui need jõuavad küttearveni.